(Eelmärkus: edaspidi saate siin aeg-ajalt lugeda ka Drakadeemia liikmete teatriarvustusi, -muljetusi ja muid mõtteid.)
Liina ja kõik teised
Piret (SG) Saul-Gorodilov
Näidendivõistlusel teisele kohale jõudmisest suurem saavutus ei ole esikoht. See on lavale jõudmine. See on näitekirjaniku tõeline saavutus. Donald Tombergi näidend „Andmed Liina Pihlapuust“ jõudis „Oma lavale“.
Kas jälle suhted ja eneseleidmine? Eks need läbinämmutatud teemad on ka aegumatud, alati olemas ja elulised. Igal teemal on mitu tahku ja sel korral jääb peale naisega külg.
Köismäe torni napp ruum lubab nappe vahendeid ja üleliigsed emotsioonid võivad vana paehoone lõhki lüüa. Lavastus kulgeb, nagu peategelase elugi, vapustuste ja tormideta. Õrn lainetust, mis latsutab vastu kallast.
Põhivärv sinine on lootuse värv. Selgub, et teatud murtuse astmes võivad sinise erinevad pooltoonid mõjuda ängistavalt. Peotäis punast, mis peaks elavdama, ärritama, sulandub sinisega ja tulemus on violetne üksildus.
Unetute seltsis ja ometi üksinda, ees ämbritäis eetrit, ootab öise Night Chati saatejuht oma suurt hetke. Kaotab paradokside vahele oma armastuse, sest oluline jääb ütlemata, isegi kui otse küsida.
Otse küll ei küsita, kuid otsitakse kedagi Liina Pihlapuud. Keskealist, keskharidusega, keskmise sissetulekuga naisisikut. Kunagi tahtis konservatooriumi lõpetada, kuulsaks saada. Kus ta nüüd on? Igaühel on endaga piisavalt palju tegemist, jõuad siis veel teist tähele panna. Oli selline tubli töötaja, naabrinaine või endine õpilane.
Liina on tagasivaatamise eas. Kas püsivus ikka viib sihile, kui sihiks on tipp, kuhu mahuvad vähesed? Filmid ja muinasjutud lõppevad ju hästi. Aga elu peab edasi minema, eneseleidmiseni. Mis läks valesti? Kas ikka läks valesti, kui paber su nimega on kui suleke tuule käes.
Sulgi on laval palju. Oma padjatäis tuleb ära. Ilus ja ohtlik element. Mure on seljataga istuva allergikust tuttava pärast. Mure muutub isiklikuks, kui üks ebe hakkab kurgus kõditama ja köhahoog lämmatab kuulatava teksti. Edasi hingan läbi salli ning hoidun naeruga mängule kaasa elamisest. Raske on end muidugi tagasi hoida, kui laval on Raivo Rüütli enesekeskne programmidirektori või Kersti Tombaku entusiastlik klassijuhataja.
Kolm näitlejat, Tanel Saar lisaks eelnimetatutele, laveerivad erinevate rollide vahel. Samal ajal laveerib Liina Pihlapuu, Külli Reinumägi esituses, oma elu erinevate etappide vahel. Maailm on valla ja täis valikuid kunagisele kooli esiiludusele. Kas me ikka saame ise valida või valitakse välja meid? Liina, kes unistab millestki enamast, on kaotsi läinud. Ta elab nüüd sinu linnas, sinuga samas majas, võib-olla kõrvalkorteris või sinu enda korteris. Võib-olla sinus eneses.
Köismäe tornist väljudes köhin sule kurgust välja. Jalutan mööda Linnateatrist, kus leidis oma lava näidendivõistlusel kolmandale kohale jõudnud Paavo Piigi näidend „Keti lõpp“. Mulle meeldib see näidend, ehk õnnestub ka lavastust vaatama tulla. Mulle meeldib ka esikoha näidend, Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“. Leian salli takerdunud sule. Puhun selle keset vanalinna lendu ja mõtlen Liina ja naiste ja näidendivõistluste peale.
„Andmed Liina Pihlapuust“
Autor: Donald Tomberg
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Kristel Maamägi
Helilooja: Peeter Rebane
Koreograaf: Kati Kivitar
Osades: Külli Reinumägi, Tanel Saar (VAT Teater), Raivo Rüütel, Kersti Tombak
Esietendus: 31. märtsil 2012 Köismäe tornis
Informatsioon Oma Lava kodulehel