Drakadeemia juhataja Siret Paju on VAT Teatris etendunud “Klaasist loomaaia” lavastaja assistent. Kuna mitmetel Drakadeemia näidendi kirjutamise kursustel on just seda näidendit analüüsitud näitena klassikalisest näidendist, kirjutas Siret lavastuse kavalehele teksti. Tekst on selline:

„Klaasist loomaaiaga“ on tuttav enamus Drakadeemias näidendite kirjutamise baaskursusel osalenutest. Selle näidendi põhjal analüüsime me kursuse päris alguses ’hästi tehtud näidendit’ (ingl. k. well-made play). Williams’i näidend on suurepärane materjal õppimaks tundma klassikalise näidendi olulisi komponente – antavad olud,  tegelased, dialoog, alltekst, loo komponendid ja pingekõver. Vaatlen allpool tegelaste ja loo analüüsi põhimõtteid.

„Klaasist loomaaia“ tegelaste tausta, mõtteid ega omavahelisi suhteid pole autor näidendi alguses lihtlabaselt selgeks teinud, vaid avab igaühte samm-sammult ja väga strateegiliselt. Kirjanik peab oma töös arvesse võtma, et tegelast ei pole otstarbekas lõplike detailideni lahti seletada. Lüngad ja võimalused mitmeti tõlgendamiseks on olulised. Samas tuleb olla teadlik sellest, kui kõnekad võivad olla väikesed detailid, sest need võivad muutuda näitleja jaoks väga oluliseks tegelase portree loomisel. Nii tegelase kohta antav info kui see, mis ütlemata jäetakse, on näitleja mängumaa. Sellega peab arvestama ka autor, sest näidend pole teatris kunagi lõppteos – lõppteos on lavastus.

Loo sisu ja ülesehituse analüüs on olemuselt kaks väga erinevat protsessi. Sisu üle võib filosofeerida lõputult. Näidendite kirjutamise õppimisel tuleb kasuks eelkõige tekstide ülesehituse mõtestamine ja see on palju analüütilisem ning objektiivsem vaade näidendile kui arhitektuurilisele teosele. Baaskursusel võtame kõik „Klaasist loomaaia“ stseenid algkomponentideks lahti, uurime konkreetsete sündmuste ajastatust, otsime iga stseeni ja tervikloo pingekõverat. Hea dramaturgia üheks ainesosaks on see, et iga tegevus ja repliik viib lugu edasi. Drakadeemias on selle tarvis väljend ’prink dramaturgia’.

Näitekirjanikul tasub oma igas arengufaasis eksperimenteerida nii sisu kui vormiga, aga kindlasti tuleb olla teadlik sellest, millised on juba väljakujunenud žanrite toimimispõhimõtted. Neil, kes tahavad ise kirjutada, tuleks kõigepealt õppida põhjalikult lugema. Klassikalised teosed, tänapäevased õnnestunud ja läbikukkunud tekstid – kõik on hea õppematerjal.