Allolevast leiate näpunäiteid näidendite kirjutamise kohta. Lisaks Drakadeemia loovjuhi soovitustele jagavad oma mõtteid ka Drakadeemia kursustel osalejad. Nad on kirjutamise käigus avastanud enda jaoks olulisi aspekte, tõekspidamisi ja nippe ning taolistest praktilistest kogemustest võivad teisedki kasu saada.

Sireti seitse soovitust (algajale) näitekirjanikule

1. Teatris käimine on kohustuslik! Vaadata tuleks kõiksuguseid lavastusi –neid, mis meeldivad ja neid, mis ei meeldi. Külastada tasub võimalikult erinäoliste teatrite lavastusi. Äärmiselt oluline on avastada, mis teatris toimub, tunnetada kunstilist ja emotsionaalset temperatuuri teatris.

2. Lugeda väga palju näidendeid. Arenev näitekirjanik peaks lugema näidendit mitmel korral. Esimesel korral on oluline teksti kui terviku tajumine: milles seisneb lugu, kes on tegelased ja mida nad teevad. Järgnevad lugemised peaksid sisaldama analüüsi – mida autor teeb? Kuidas ta saavutab ohoo-momente, kuidas tekitab kurbust, kuidas paneb lugejat naerma, kuidas tekitab pinget ja kuidas lahendab keerukaid olukordi? Meistritelt on palju õppida!

3. „Kirjanik on see, kes kirjutab“ (Judy Reeves) Kõlab banaalselt, aga nii see on. Selleks, et ennast kirjanikuna avastada, tuleb kirjutama hakata. Ja pole oluline, kui hästi või halvasti see alguses välja tuleb. Oleks äärmiselt ilmelik, kui esimese näidendi esimene mustand kohe maailmaklassika sekka satuks… Mõtete mõtlemisest ei piisa, need tuleb üles kirjutada ja nendega tõtt vaadata.

4. Eelneva kirjutamiskogemuse puudumisel on hea alustada lühivormidest. Näiteks lühinäidendist, mille pikkus jääks vahemikku 10-20 lk. See on jõukohasem maht kui täispikk näidend ja nõnda on katsetada loo kui terviku kirjutamist, dialoogi ülesehitust ja värvikate tegelaste portreteerimist.

5. Mustandite kirjutamine aitab struktureerida ideid ja neid arendada. Samuti distsiplineerib see autorit kirjutamisprotsessis. Kõigepealt kirjutada valmis esimene mustand (tervikuna!), siis seda hinnata ja tekst mõnede paranduste-muudatustega ümber kirjutada. Protseduuri võib korrata veel korra või kaks.

6. Kirjutada tasub sellistest teemadest, mis on endale olulised ja mis võiksid kõnetada ka teisi.

7. Pole tarvis karta oma kirjutatu näitamist teistele. Tagasiside on väga oluline osa näidendite arendamisel. Lugejateks ja arvajateks tasub otsida selliseid, kelle arvamust autor hindab ja kellelt on võimalik saada konstruktiivset tagasisidet. Taoline lugeja oskab näha tekstis seda, mis on hea, ning seda, mis saaks paremini olla – ja ta on suuteline kõike põhjendama!


Näpunäiteid Drakadeemia osalejatelt

Hea näidendi aluseks on järjepidev ja loogiline universum.
Universum: see maailm, mille sa lood eraldi iga näidendi jaoks.
Loogiline: kõik, mis juhtub ühes näidendis, peab sobima selle universumiga, mille oled spetsiaalselt näidendiks loonud.
Järjepidev: See loogika peab kestma vahepausideta esimesest repliigist viimaseni. Iga lause või sündmus, mis ei ühti loodud maailmaga, kargab kogu kompositsioonist välja ja tekitab publikus küsimusi, mida ta esitama ei pea.
(Mihkel Seeder)
Ei tasu karta (korduvat) ümberkirjutamist.
(Konstruktiivne) kriitika sinu teksti kohta ei ole isiklik rünnak sinu vastu.
Ühe asja sisse ei tasu kõiki häid mõtteid panna. Ei mahu korraga ära.
Remark ei tohi muutuda pikemaks kui repliik.
(Hiri Müüripeal)
Tee kirjutatava teema kohta uurimust.
Lähene loominguliselt.
Kirjutamisel sea endale eesmärgid ja tähtajad.
(Liis Lukk)
Minu nõuanne: kirjuta bussis, rongis, lennukis.
Tavaliselt on nii, et kui istud arvuti taha ja mõtled, et „nüüd ma kirjutan“, ei tule kirjutamisest midagi välja. Tihti aitavad siis varem valmiskirjutatud lõigud. Tuleb välja otsida oma kaustikud, kuhu on bussiga sõites midagi kirjutatud ja hakata sinna kirjutatud teksti arvutisse toksima. Ja kui tekst kaustikust otsa saab, on lugu arvutifailis juba käima läinud ja läheb ka edasi. Sõnad muudkui voolavad su sõrmede all!
(Jan Rahman)
1.Veendu selles, et saad kohe midagi paberile. Ära jää toppama pisidetailide, muidu jääd inspiratsiooni-bussist maha!
2.Enne magamajäämist meenuta seda viimast stseeni, mille päeva jooksul kirja panid. Järgmisel hommikul tead täpselt, mis juhtub edasi.
3.Näidendil on lihtne struktuur: „See näidend on XXX-st, kes tahab XXX-i, kuid XXX“
(Kerli Adov)
Hakates kirjutama näidendit, tuleks mõelda sellele: a) mida on mul öelda?, b) kas see reaalselt kedagi huvitab ka? Ilmselt esimesele punktile vastavad paljud jaatavalt, kui aga teine punkt kõhklema paneb, oleks ehk targem hakata päevikut pidama. Kui mõlemad punktid leiavad rõõmsalt positiivse vastuse, võibki hakata teksti üle pikemalt juurdlema.
(Eva Samolberg)
* Ära alahinda lugejat/teatrikülastajat.
* Lihtsuses peitub tihti geniaalsus.
* Loe oma näidendit kõva häälega ette (või veel parem – lase kellelgi teisel seda teha). Nii on väga lihtne aru saada, kas su tegelased on usutavad, kas tekst on selline nagu sa seda oma peas ette kujutasid.
* Näidendi kirjutamine nõuab pühendumust. Sa pead olema valmis lõpuni minema. Isegi kui see mõnedel hetkedel võimatuna tundub.
* Loe ka selliseid näidendeid, mis eksperimenteerivad aegade jooksul välja kujunenud teatri mõistetega. Kui ise ei leia selliseid, siis kirjuta meile ja me soovitame sulle midagi põnevat
(Janika Liiv)
Loe näidendeid! Tõsiselt! Sest teisiti lihtsalt ei saa. Loe palju uuemat näitekirjandust, kuid ära unusta klassikat. Kui valdad erinevaid võõrkeeli, siis kasuta oma oskust ära ja loe kindlasti ka saksa-, inglise-, prantsusekeelseid jne jne näidendeid. Uuri, vaata ringi. Muidu juhtub nagu mul – kirjutasin šedöövri valmis ja siis avastasin, et üks teine eesti noor näitekirjanik on samasuguse kirjutanud. Ei olnud hea tunne.
Loe ka näidendeid, mille lavastusi vaatamas käid. (Telli need näiteks Eesti Teatri Agentuurist) Pane tähele, kuidas tekst ja lavastus omavahel suhestuvad, kuidas mingid asjad töötavad. Võimaluse korral käi teatris ka välismaal – kui kaugemale ei jõua, siis näiteks Soomeski. Laenuta videosalvestisi.
Adekvaatset teatrikriitikat loe ka. TeaterMuusikaKino, Sirp, Teatrielu.
(Mari-Liis Mägi)